Miski värahtas

südame lähedal

nii õrnalt otsekui unes,

hell, habras ja hea.

Hõiskan end hingetuks.

Naeran ja nutan.

Olen päike!

Olen üleni päike

ja mu mõtted on päikesekiired!

Las ma säran!

Las ma üleni säran!

Olen kevad!

Olen üleni kevad!

Sest t e m a,

see nimetu  t e m a,

patsutab varsti mu palet

ja ütleb 

"Ema."

(Juta Kaidla "Hümn", 1962)