Kohila raamatukogus saab imetleda Greesi Desiree Langovitsi fotonäitust "hipstaLOVE".
Greesi Desiree Langovits on elukutselt (klassikaline) laulja. Ta on alati olnud suur fotograafiahuviline. Reisides palju mööda maailma, teeb ta pilte põhiliselt oma iPhone`iga, eriliseks lemmikuks on kujunenud hipstamatic.
"Pildistan hipsta formaadis juba seitse aastat ja selle ajaga on kogunenud päris palju pilte siit-sealt, mis on mingit pidi omavahel seotud ja on võimalik seega seeriaid teha. Käesolev näitus on keskendunud armastusele. Ükskõik, kus ringi käin, leian ma igalt poolt suuremaid ja väiksemaid südamekesi ja iloveyou`sid, mis on selles tänapäeva pealiskaudses maailmas minu arust omamoodi armas, paneb muigama ja võtab hetkeks aja maha."
(Greesi Desiree Langovits)
Näitus on avatud 4. maini!
Olete oodatud!
laupäev, 13. aprill 2019
kolmapäev, 3. aprill 2019
Lembe Maria Sihvre nukunäitus
Kohila raamatukogu lasteosakonnas on kuni 30. aprillini Lembe Maria Sihvre rahvariides nukkude näitus "Titetegu". Lembe Maria armastab mänguasju valmistada, mis on nii tema elustiil kui ka elukutse. Lembe Maria Sihvre on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia disainerina, aga spetsialiseerus etnograafiale.
Tänavu on Eesti laulu- ja tantsupeo juubeliaasta. Lasteosakond on juba suure peo ootuses. Leludele on uhked riided selga sätitud. Üks nukk kaunim kui teine. Rahvuslik käsitöö aitab hoida paikkondade traditsioone ja väärtusi.
Tulge vaatama!
Tänavu on Eesti laulu- ja tantsupeo juubeliaasta. Lasteosakond on juba suure peo ootuses. Leludele on uhked riided selga sätitud. Üks nukk kaunim kui teine. Rahvuslik käsitöö aitab hoida paikkondade traditsioone ja väärtusi.
Tulge vaatama!
teisipäev, 2. aprill 2019
Aprillikuu lugemissoovitus.
Andrus Kivirähk "Tilda ja tolmuingel".
FD Distribution OÜ 2018.
140 lk.
Tilda on 9- aastane tüdruk. Ta elab koos emaga, kes töötab Abel Ragnarsoni kaupluses, kus on müügil kodumasinad. Tilda lendurist isa sai surma siis, kui tüdruk oli alles üheaastane. Ühel hommikul, kui ema oli tööle läinud ja Tilda tahtis peale unenäo nägemist selle üle voodis lesides järgi mõtelda, nägi ta end vaatavat kahte suurt ja tumedat, öötaevana säravat silma. Keegi istus tema padjal, keegi hall ja teravate kõrvadega. Punane nööbike süles. See on Tilda esimene kohtumine tolmuingliga.
"Tilda ja tolmuingel" on südamlik ja veidi kurb raamat sellest, et mälestustes on kõik võimalik ja elu ühe vanemaga polegi nii raske, kui on olemas mälestused.
Andrus Kivirähk (1970) on kirjutanud palju raamatuid nii lastele kui täiskavanutele ja tema teosed on pälvinud mitmeid tunnustusi. "Tilda ja tolmuingel" valiti Hea Lasteraamat 2018 nominentide hulka ja on ka Eesti Kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia laureaat laste- ja noorsookirjanduse kategoorias.
FD Distribution OÜ 2018.
140 lk.
Tilda on 9- aastane tüdruk. Ta elab koos emaga, kes töötab Abel Ragnarsoni kaupluses, kus on müügil kodumasinad. Tilda lendurist isa sai surma siis, kui tüdruk oli alles üheaastane. Ühel hommikul, kui ema oli tööle läinud ja Tilda tahtis peale unenäo nägemist selle üle voodis lesides järgi mõtelda, nägi ta end vaatavat kahte suurt ja tumedat, öötaevana säravat silma. Keegi istus tema padjal, keegi hall ja teravate kõrvadega. Punane nööbike süles. See on Tilda esimene kohtumine tolmuingliga.
"Tilda ja tolmuingel" on südamlik ja veidi kurb raamat sellest, et mälestustes on kõik võimalik ja elu ühe vanemaga polegi nii raske, kui on olemas mälestused.
Andrus Kivirähk (1970) on kirjutanud palju raamatuid nii lastele kui täiskavanutele ja tema teosed on pälvinud mitmeid tunnustusi. "Tilda ja tolmuingel" valiti Hea Lasteraamat 2018 nominentide hulka ja on ka Eesti Kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia laureaat laste- ja noorsookirjanduse kategoorias.
Rahvusvaheline lasteraamatu päev.
2. aprillil on muinasjutuvestja Hans Christian Anderseni sünnipäev. Siis tähistatakse rahvusvahelist lasteraamatu päeva. Selle aasta lasteraamatupäeva moto on "Raamatud aitavad aega maha võtta". Sõnumi kirjutas leedu illustraator ja kirjanik Kęstutis Kasparavičius (1954).
Raamatud aitavad aega maha võtta
Kęstutis Kasparavičius
„Mul on kiire!.. Aega ei ole!.. Hüvasti!..“ – ilmselt kuuled samasuguseid hüüatusi päevast päeva mitte üksnes Leedus, mis asub päris Euroopa keskel, vaid igal pool mujalgi maailmas. Harvad pole ka arutelud, et elame infokülluse, kiiruse ja kiirustamise ajastul.
Aga vaat kui võtad kätte raamatu, tunned ennast kohe kuidagi teistmoodi. Nähtavasti on raamatutel imepärane mõju – nad aitavad aega maha võtta. Kui oled raamatu avanud ja selle rahumeelsesse sisusse süvenenud, kaob hirm, et kogu elu tormab hullumeelsel kiirusel mööda, nii et midagi ei näe. Hakkadki uskuma, et enam pole vaja tulistjalu kahtlase väärtusega tööde kallale viskuda. Raamatus kulgeb sündmustik aegamööda ning järgepidi nagu kord ja kohus. Võib-olla on nõndamoodi sellepärast, et raamatute lehed on numbritega tähistatud ja leheküljed sahisevad pööramisel tasakesi, hellalt suigutavalt? Raamatus kohtuvad möödunud aja sündmused rahumeelselt sündmustega, mis on alles ees.
Raamatu maailm on väga avameelne, tõelisus kohtub seal sõbralikult mõttekujutelmaga, fantaasiaga. Ja mõnikord ei saa enam arugi, kus sa panid tähele – kas raamatus või päriselus –, kui imeliselt tilgub sulavesi lumiselt katuselt alla või kui oivaline on naabrimehe sammaldunud aed. Kas oled sa raamatust teada saanud või päriselt ise kogenud, et pihlamarjad pole üksnes ilusad, vaid on ka mõrkjad? Oli see raamatus või tegelikult, kui lamasid suvel muru peal ja hiljem istusid ristijalu ning jälgisid taevakaarel ujuvaid pilvi?
Raamatud aitavad aega maha võtta, raamatud õpetavad märkama, raamatud kutsuvad, lausa sunnivad istet võtma. Enamasti me ju loeme istudes, raamat kas laual või süles, on ju nii?
Aga kas te olete kogenud veel ühte imelugu, et kui teie loete raamatut, siis raamat loeb teid ennast? Just, just, ka raamatud oskavad lugeda. Nad loevad teie laubalt, kulmudelt, vahel ülespoole, teisal allapoole suunurkadest, kuid kõige rohkem muidugi silmadest. Aga silmadest nad näevad… Mida, noh, eks te ise tea!
Ma ei kahtle, et raamatul on teie süles ääretult huvitav olla. On ju lugev inimene – nii väike kui suur – iseenesest juba märksa huviväärsem tollest, kes ei viitsi raamatut kätte võtta, kes alatasa kiirustab, kel pole eales aega istet võtta ning kes ei jõua midagi tähele panna.
Soovigem rahvusvahelisel lastekirjanduse päeval üksteisele huvitavaid raamatuid. Aga ka seda, et me ise oleksime raamatute jaoks huvitavad!
Leedu keelest tõlkinud Tiiu Sandrak
Raamatud aitavad aega maha võtta
Kęstutis Kasparavičius
„Mul on kiire!.. Aega ei ole!.. Hüvasti!..“ – ilmselt kuuled samasuguseid hüüatusi päevast päeva mitte üksnes Leedus, mis asub päris Euroopa keskel, vaid igal pool mujalgi maailmas. Harvad pole ka arutelud, et elame infokülluse, kiiruse ja kiirustamise ajastul.
Aga vaat kui võtad kätte raamatu, tunned ennast kohe kuidagi teistmoodi. Nähtavasti on raamatutel imepärane mõju – nad aitavad aega maha võtta. Kui oled raamatu avanud ja selle rahumeelsesse sisusse süvenenud, kaob hirm, et kogu elu tormab hullumeelsel kiirusel mööda, nii et midagi ei näe. Hakkadki uskuma, et enam pole vaja tulistjalu kahtlase väärtusega tööde kallale viskuda. Raamatus kulgeb sündmustik aegamööda ning järgepidi nagu kord ja kohus. Võib-olla on nõndamoodi sellepärast, et raamatute lehed on numbritega tähistatud ja leheküljed sahisevad pööramisel tasakesi, hellalt suigutavalt? Raamatus kohtuvad möödunud aja sündmused rahumeelselt sündmustega, mis on alles ees.
Raamatu maailm on väga avameelne, tõelisus kohtub seal sõbralikult mõttekujutelmaga, fantaasiaga. Ja mõnikord ei saa enam arugi, kus sa panid tähele – kas raamatus või päriselus –, kui imeliselt tilgub sulavesi lumiselt katuselt alla või kui oivaline on naabrimehe sammaldunud aed. Kas oled sa raamatust teada saanud või päriselt ise kogenud, et pihlamarjad pole üksnes ilusad, vaid on ka mõrkjad? Oli see raamatus või tegelikult, kui lamasid suvel muru peal ja hiljem istusid ristijalu ning jälgisid taevakaarel ujuvaid pilvi?
Raamatud aitavad aega maha võtta, raamatud õpetavad märkama, raamatud kutsuvad, lausa sunnivad istet võtma. Enamasti me ju loeme istudes, raamat kas laual või süles, on ju nii?
Aga kas te olete kogenud veel ühte imelugu, et kui teie loete raamatut, siis raamat loeb teid ennast? Just, just, ka raamatud oskavad lugeda. Nad loevad teie laubalt, kulmudelt, vahel ülespoole, teisal allapoole suunurkadest, kuid kõige rohkem muidugi silmadest. Aga silmadest nad näevad… Mida, noh, eks te ise tea!
Ma ei kahtle, et raamatul on teie süles ääretult huvitav olla. On ju lugev inimene – nii väike kui suur – iseenesest juba märksa huviväärsem tollest, kes ei viitsi raamatut kätte võtta, kes alatasa kiirustab, kel pole eales aega istet võtta ning kes ei jõua midagi tähele panna.
Soovigem rahvusvahelisel lastekirjanduse päeval üksteisele huvitavaid raamatuid. Aga ka seda, et me ise oleksime raamatute jaoks huvitavad!
Leedu keelest tõlkinud Tiiu Sandrak
Tellimine:
Postitused (Atom)