Anu Purre kunstistuudio õpilaste raamatobjektide näitus "Lugupidamise ja naudinguga"

Reedel, 20. oktoobril avati Kohila raamatukogus Anu Purre kunstistuudio õpilaste raamatobjektide näitus "Lugupidamise ja naudinguga".

"Seitsmes vitriinis on eksponeeritud kunstnikuraamatud ja objektid, mis on valminud suure tegemisnaudinguga ja erilise lugupidamisega raamatu ja raamatukunsti vastu. Mõned neist raamatutest on kunsti abil hukkamisest päästetud ning muudetud imelisteks kihilisteks või maalitud objektideks. Raamatuks on saanud näiteks vanad lõikelehed või kommikarbid. Näitusel leiab veel voldikraamatuid ehk leporellosid ja mitmeid miniraamatuid.

Anu Purre kunstistuudio tegutseb Tallinnas Raekoja platsil viiendat hooaega. Hetkel osaleb nii kalligraafia kui kunstikursustel ligi 50 õpilast. Näituse kujundas Eteri Tõlgo".

(Anu Purre)

Näitus on avatud 30. novembrini!

Luule- ja muusika kohvik

18. oktoobril toimus raamatukogus kolmas luule- ja muusikakohvik. Tähistasime Kohila raamatukogu 92. sünnipäeva ja üle Eestiliste raamatukogupäevade algust. Meelelolu aitasid luua Kohila laulja Kadi Toom ja Rapla luuletaja ja tõlkija Ly Seppel-Ehin. Kadi Toom esitas oma uhiuut lugu  Normaalne". Ly Seppel luges oma luulet ning tõi kuulajatele luuletõlgete kaudu lähemale teiste maade kirjandust. 

Oktoobrikuu lugemissoovitus.

Keith Stuart "Plokipoiss. Isa, poeg ja autism."
Petrone Print 2016.
303 lk.
Tõlkija Kadri Põdra.

Alex on kolmekümnendates pereisa, kes kasvatab koos abikaasa Jodyga 8-aastast autistist poega Sami. Alex armastab oma naist, kuid ei oska seda väljendada. Ta ei oska mõista oma poega, tema jaoks on Sam lukus. Alex on kõigest väsinud ja ühel päeval palub Jody tal kodust lahkuda. Alex kolib sõbra juurde elama ja käib Samil külas ning vajadusel veedab temaga Jody äraolekul aega. Sam on suur Minecrafti mängu huviline ja ta tutvustab seda ka issile. Seda mängu koos internetis mängides õpib Alex oma poega tundma.

"Plokipoiss" põhineb tõestisündinud lool. 2012. aastal diagnoositi ühel Keith Stuarti poegadest autismispektri häire. Selleks, et haiguse tagajärgedega hakkama saada, hakkas Keith poegadega videomänge mängima, eriti Minecrafti. Keith Stuart: "Sami tegelaskuju ei ole küll Zac, kuid paljud asjad, mis temaga sünnivad, on võetud meie elust ja kogemusetest... Tavaliselt saavad videomängud tublisti kriitikat - neid peetakse sageli millekski, mille kasutamist tuleb ohjeldada ja piirata -, kuid samal ajal kujutavad need endast sallivat keskkonda, kus saab piiramatult ja vabalt, õppida, jagada ja luua." Keith Stuart on eluaeg videomänge mänginud ja nendest ka erialaajakirjadele kirjutanud. Viimased aastad on ta töötanud ajalehe The Guardian toimetuses.

Raamatukogupäevad: kohtume raamatukogus!