Annika Oselin "Kodulaul"
On üks paigakene antud elamiseks,
kus vaid kivipuru põllulapid täis.
On üks paigakene maa ja mere vahel,
mida mõned rahvad pole üldse näind.
Harva on sääl tunda sooja päikse sära,
harva langeb puudelt vilju paremaid,
siiski tema hoolest esimese õhu,
oma esimese hingetõmbe sain.
Oh, mu kodutalu, maani madal maja,
pole ilmas paika sinust paremat!
Oh, mu kaasikute veidi nukker kaja,
hoiad ohtudest ka kõige aremat!
Hinged ehivad end soode uduvihmas,
kuni keegi neid sääl segamas ei käi;
mulle hingepõhja igatsusest ülim
oma vana männi kurblik vaikus näib…
Ärge minge ära, sirged noored mehed,
hoidke alles parem vanad suitsnud laed!
Ärge minge üle mere, noored neiud,
las läeb seekord ilma teieta see laev!
Meie asemel ei keegi teine hoia
laule-lugusid, mis kaasas kanname.
Vaat, kui võetaks kodupaik meilt jälle ära,
kus küll uue, sama kauni leiame?
